Hambaarsti assistent

Küsimustele vastab meie haiglas hambaarsti assistendina töötav Nele Uljas

Mis innustas Teid valima hambaraviassistendi eriala?

Hambaravivaldkonnas töötamine oli minu lapsepõlveunistus, millest ma küll aja jooksul kaugenesin – pärast keskkooli läksin TTÜsse ärindust õppima ning töötasin finantsvaldkonnas. Kuid suutervis ja kaunis naeratus on minu jaoks alati väga olulisel kohal olnud ning märkan seda ka teiste inimeste puhul sageli esimesena. Samuti kasvatas minu huvi pikaajaline ortodontiline ravi ning kui avastasin, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on avatud koolipõhine hambaraviassistendi õpe, otsustasin kandideerida. Sellel hetkel oleksin nagunii pärast pikka lapsehoolduspuhkust pidanud uues töökohas n-ö nullist alustama, sest töötasin enne laste saamist pangas, mis lõpetas Eestis tegevuse. Otsustasin, et jätkan siis pigem juba erialal, mis mulle päriselt südamelähedane on. Mind on alati kõnetanud ütlus „usalda elu“ ning kõik kuidagi loksuski õigel hetkel ise paika. Praegu tunnen, et selline karjääripööre oli minu jaoks ainuõige.

Hambaarsti assistent on arsti n-ö parem käsi, ta peab mõtlema sammukese ette. Milliseid oskusi ja valmisolekut see töö nõuab?

Töö arsti kõrval nõuab raviprotseduuride käigu tundmist ning head ajaplaneerimist, enda tegevuse läbimõtlemist ning 100% kohalolekut, selleks et valmistada arstile ette õiged materjalid ning asetada instrumendid õigel ajal õigesse kohta. Lisaks on assistent nagu kabineti perenaine, vastutades selle eest, et kõik vajalikud töövahendid oleksid olemas ning tööks valmis. Isiklikult pean enda kõige suuremaks vastutuseks kabineti korrasolekut, puhtust ning a- ja antiseptikanõuete korrektset järgimist, et nii meie ise kui ka patsiendid oleksid turvaliselt hoitud.

Mis Teile selle töö juures kõige enam meeldib?

Vaheldusrikkus nii protseduuride kui ka tööülesannete juures. Igal patsiendil on omad soovid, iga ravi on natuke custom-made lahendus, sest ei ole olemas kahte identset suud ega probleemi. Samuti vahelduvad tööülesanded arsti assisteerimise, instrumentide steriliseerimise, patsientide vastuvõtule registreerimise, koristamise jne vahel. Praegusel ametikohal hindan väga ka kollektiivi, sest kõik algab tegelikult inimestest.

Teid tunnustati Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektori vastuvõtul tänukirjaga silmapaistva panuse eest kooli hea maine kujundamisel. Mida see Teie jaoks tähendab?

Väga uhke oli selline tunnustus pälvida. Samas on see ka märk, et olen ilmselt leidnud oma n-ö südameasja, ma olin tõesti õpingutele pühendunud ning entusiastlik ka õppetöövälistes

tegevustes, näiteks juhtisin koolis korraldatud hambaraviassistentide agoraal konverentsipäeva ning modereerisin paneeldiskussiooni. Kogu õpinguperiood möödus minu jaoks siira õhina saatel, mulle meeldib end proovile panna ning olgem ausad, ka selline karjääripöörde otsus oli minu jaoks põhjalikult läbimõeldud – iseenda ees oleks olnud piinlik mitte 100% panustada. Lisaks sain ka kutse Vabariigi Presidendi silmapaistvate koolilõpetajate vastuvõtule, mis on minu jaoks väga suur asi – olen vähemalt kümme aastat salamisi Presidendi vastuvõtu kutsest unistanud. Ausalt öeldes on natuke uskumatu ja seedin veel mõtet, et see on minu elu.

Kolleegid on märkinud, et Teie tänulikkus ja rõõm meeskonnaga liitumise üle on olnud tõeliselt innustavad ning näidanud, kuidas noor spetsialist võib kiiresti leida oma koha. Kuidas kirjeldaksite oma teekonda praktikandist meeskonnaliikmeks?

Tegelikult oli mul juba esimesel praktikapäeval tunne, nagu oleksin töötaja, sest mind võeti kohe väga soojalt ja toetavalt vastu, tunti huvi nii õppe kui ka minu arengusoovide ja eesmärkide osas, kaasati kõikvõimalikesse töödesse ning usaldati iseseisvalt töötama. Ma ei võta seda iseenesestmõistetavalt ning olengi siiralt rõõmus nii töö kui ka kollektiivi üle, uhke tunne on nii positiivsete ja toetahteliste inimeste hulka kuuluda.

Mis ajendas Teid asuma tööle hambaarsti assistendina korrektsioonilise meditsiini osakonda – töökeskkonda, mis on samas ainulaadne kui ka nõudlik? Kuidas mõjutab teistsugune töökeskkond Teie vaadet oma tööle?

Kui mulle seda kohta praktika lõpus pakuti, ei kahelnud ma hetkekski – mind köidavad põnevad väljakutsed, võimalus ennast uutmoodi proovile panna ning ka eristumine. Mind ei tõmba rollid, kuhu kõik soovijad lihtsalt sobituvad – eelistan teekonda, mis nõuab julgust ja isiklikku arengut. Tõenäoliselt mängib siin rolli ka inimlik edevus, vastus „vanglas“ kõlab küsimuse „kus sa nüüd töötad?“ kontekstis kindlasti ebatavalisemalt ja jääb meelde.

Igapäevaselt ma väga erinevust ei tunneta, olen rangete turvanõuete, teistsuguse keskkonna ja patsientidega harjunud, sest see on minu tavaline argipäev. Tööd teen ikka täpselt samamoodi, inimene on inimene ükskõik kus asuvas ravitoolis. Tervishoiutöötajana olen lõpuaktusel andnud tõotuse muuhulgas pühendada kõik oma teadmised ja oskused inimese

tervise heaks ning suhtuda lugupidamise ja tähelepanuga abivajajatesse. Pean selle tõotuse järgimist ülioluliseks ehk need ei ole minu jaoks lihtsalt sõnad paberil.

Millest unistate oma erialases arengus?

Olen veel nii värske assistent, et peaaegu iga tööpäev on väike väljakutse. Samuti leian, et kuna meditsiin on pidevas arengus, siis ei saa ükski meditsiinitöötaja kunagi n-ö „valmis” olla, sest alati leiab arenguvõimalusi ja enesetäiendusviise. Pingutan, et mul jätkuks indu sellega kaasas käia. Lisaks pean väga oluliseks ka assistendi kutseala arendamist ja edendamist, soovin väga sellesse oma panuse anda. Kuna kaaries ja muud suuprobleemid on hea hooldusega ennetatavad, siis ei välista ma tulevikus ka hügienistiõpinguid, et saaksin ka iseseisvalt töötada ning veelgi rohkem sellealaseid teadmisi jagada.